teises riigis elamine//midagi uut

Hiljuti sai 7 kuud Eestimaalt lahkumisest täis ja oleks vist hea vaheldus ‘Margot Ungaris’ mõtteid veidi uuendada:) Raske on vastata küsimustele nagu “kuidas su vahetusaasta läheb” või, et “mis sa teinud oled” kui tegu on perioodiga, mis sisaldab tegelikult tervet aastat. Tervet aastat täis raskemaid + kergemaid perioode ning tohutult palju mõistmist (ja muud arusaamist), et oled teinud õige otsuse minna elama täesti võõrasse riiki, välja oma ‘mullist.

Keegi ütles mulle kunagi, et maailm on nagu globaalne küla. Ja tegelikult on nii, et inimesed üle maailma on sarnasemad kui me arvame. Loomulikult erinevad tavad ja taustad seinast seina aga lõppude lõpuks tahame me kõik armastada ja olla armastatud, sealhulgas järgida oma unistusi ning olla õnnelikud. Seda on nii tähtis teada ja sellepärast on mind viimasel ajal palju tabanud arusaam ligimese usaldamisest ja üksteise mõistmisest, arusaam ühtekuuluvusest. Isegi kui juhtub nii, et oled ainuke eestlane kõikide ‘võõramaalaste’ keskel siis tegelikult oled jätkuvalt vaid tibatilluke osa ühest suurest kommuunist ning tahtmise korral suuteline kuuluma ükskõik kuhu. Lõppude lõpuks muutub ‘mina’ ja ‘teie’ ‘meie‘ks;)

IMG_9079

Üks iseloomujoontest, mis mulle nii tohutult siinsete inimeste seas meeldib ja millele ma nii tänulik olen kuna võtan selle kindlasti endaga kodumaale kaasa, on laitmatu ausus ja otsekohesus. Selline teatud julgus rääkida asjadest nii nagu need on ja tundmata vajadust karta tulemustSelline, et  ausameelsus võrdub tervislikkus (ja terviKLikkus) ja et see on inimlik ja vajalik. Selline, et mitte kedagi ei pea veenma mitte milleski ning selline, et hoolitakse rohkem enda karakterist (=heaolust) kui reputatsioonistEt me võtame üksteist nii nagu me oleme ja just seda ma peangi silmas laitmatu aususe ja usaldusväärsuse all.

Meie rahvusvaheline sõpruskond:)

Vasakul imearmas tüdruk Lola, pilt klõpsatud ennem taipoksi matši

Budapest

IMG_9077 Pildistasin vihiku ülesse kuna see kuulub minu kooli puhvetitädile, kes tegi endale ‘észt-magyar’ vihiku eesti keele (ja vist ka minu) tundma õppimiseks:) Inimesed oskavad üllatada, armas hing

Huvitavaid fakte Teile, näiteks NAGU:

  • Nad ei osta siin kohapeal poest mitte kunagi kilekotte. Nii palju kui Ungaris elanud ja näinud olen siis on alati kõigil varuks oma kilekotid söögi tassimiseks ja plastikkotti ise OSTA või leida on keeruline, teisel juhul on see lihtsalt kallis. Sellega üks suur pluss kirja.
  • Jopede seljast võtmine ja seda vist tõesti soovitatavalt kuna see pidi olema ebaviisakas(?). Ühesõnaga ükskõik kus, esimese asjana alati jakk seljast ära! (Samamoodi ka autos istumisega/sõitmisega)
  • Ungarlased on väga väga lapsemeelsed. Tean, et olen seda juba päris palju maininud aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem saan aru, mida see tähendab. Mul on siin näiteks palju raskem pakkuda, kui vana keegi on ja lapsikus on täiskasvanutelegi lihtsalt ülimalt loomulik. See aga ei tähenda, et nad ei võtaks asju tõsiselt aga elu ei ole siin niivõrd (eestlaslikult) ‘kiire’.
  • Ungarlastele meeldib kohutavalt omaette rääkida
  • Erinevalt eestlastest kehtib siin väga tugevalt nö ‘small talk‘, mille all pean silmas seda, et räägitakse-küsitakse-küsitakse-küsitakse asjade kohta mida meie muidu igapäeva elus kuigi vajalikuks ei pea. Nimetame seda siis eestlaslikult ‘mõttetuks lobaks’;) Kohati võib see osutuda tüütuks aga kuulub see tegelikult samuti nende kultuuri juurde.
  • Nad on väga lahked
  • Ungarlased moodustavad küsimusi mitte nagu meil kombeks, et lauselõppu kuulub märkamatult ‘vä’, ‘AH’ või mingi muu parasiitsõna, vaid hoopiski häälekõla muutmisega lauselõpusSeetõttu on ikka veel tekkinud nii palju naljakaid arusaamatusi seoses sellega, et kas tegu on küsimuse või lihtsalt öelduga.
  • Ungarlaste jaoks ei eksisteeri sõna ‘normaalne’, ilma naljata. Sellist vastust ei olegi olemas. Vot siis eestlased.
  • Seoses kohaliku keelega- kuna ungari keel on tuntud kui üks suur ‘kögöš-mögöš’ siis leidsin sellele vastava tõestuse ka. Näiteks nagu ‘öt török öt görögöt dögönyöz közös örömök közt föld döbög döbörög ördögökhöz könyörög’:)

  • Kohvi ja kooki nad koos ei söö:(

Great Market Hall on Budapesti suurim ja ilusaim kohalik turg 

Riigimaja (országház) ehk UNESCO alla kuuluv Parlament, mis on Budapesti tundemärgiks

IMG_9106

Selle pildiga on omaette lugu ja olen nii tänulik, et keegi suutis selle jäädvustada ka. Koos minuga on siin Margit, kes on parasjagu vahetusõpilane Slovakkias ja viimati kohtusime juulikuus eelorientatsioonil. Olin parasjagu Budapestis Parlamenti külastamas kui meie Ungari YFU Slovakkia grupiga kohtus. Mina ise ei teadnud asjast midagi ja nii kirjeldamatult hea oli näha seda tüdrukut, teist eestlast, kes on täpselt samasuguses olukorras nagu mina ja keda tegelikult vaid veidi tunnen. Tõesti uskumatult hea meel oli seal seista ja kallistada pikalt ja soojalt kuna Ungaris (ja Slovakkias) ei ole kallistamine nii suureks kombeks nagu on musitamine, ja ühe sõnaga, lihtsalt kohata kedagi üle poole aasta kellega olid viimati koos Eestis

Õde T

Päikest 20-kraadisest Ungarist!

x

Advertisements

2017 ja täitsa elus

Minu aasta 2017 algas teises riigis teise rahvuse keskel, mõte sellest on küll hea:)

Aeg muidugi lendab ja viimati kirjutasin Teile novembris. Kõigest nädala pärast on minu siinolemisest täis 5 kuud.. ja siis juba pool aastat ja sealt edasi tulebki suvi ning aastalõpuseminar… mida?! Võin korra päris tõsiselt öelda, et mõte sellest hirmutab ning meel läheb parajalt nukraks. Olen tänulik kõige eest mida olen siiamaani saanud kogeda ja mis mul veel ees on, nii avatud võimaluste ja südamete eest. Olen nii tänulik inimeste eest, kes mind ümbritsevad siin ja kes on mul olemas seal samas Eestis, minu kodumaal, ja mind alati tagasi ootamas.

On küll 9.jaanuar aga kohusetundest jutustan Teile veidi meie Jõulutegemistest- suuri erinevusi tegelikult ei olegi. Küll aga on ungarlastel kaks tähtsat kuupäeva erinevalt meist- 6. detsember, mil tuleb Mikulás aka Télapó ehk Jõuluvana ja 24. detsember Jézuska (Jeesus, ilmselgelt), kes on siin tegelikult kingitoojaks.

Kuusepuu ehitakse 24.-ndal ja piparkoogid tehakse valmis ise otsast lõpuni– tainast isegi ei müüda poodides nii nagu Eestis(!!!) Samuti on populaarsed pähkli piparkoogid (mandel, Kreeka pähkel- Dió), üleüldse on “pähkli kultuur” Ungaris üllatavalt tähtsal kohal. Teine väga traditsiooniline jõuluküpsetis ‘bejgli’ koosnebki suurelt osalt Kreeka pähklitest või siis moonist.

Traditsiooniliselt Ungari jõululaualt leiad 24.-ndal sealiha asemel (ÜLLATAVALT) kala, lisaks on traditsioonilised kartulid, kapsas, kaste ja muud head road;) Märkimist väärt on muide see, et Eestist saadetud Vana-Tallinn läheb ungarlastele isegi hästi peale ja Pálinka kõrvalt võtavad nad seda kui ‘hea  rüübisena’ arvesse…!

-vasakul pildil kaks armsat hinge Ákos ja Hermina ning paremal meie kooli direktor, tüüpiline 

‘kõige-kõige paremaks jõulukingiks oli armas jõuluskype terve Eesti perega, aitäh musupead’

Kuna mulle meeldib alati võrdluseks välja tuua väiksemaid-suuremaid erinevusi ja veidrusi Ungari ja madjarite kohta siis suutsin aja jooksul jälle mingid märkmed kirja panna:

  • Ungarlastele meeldib nii-väga-kohutavalt dušši all käimise asemel vannis käia
  • Kõige tähtsama ja traditsioonilisema supi nimi on tõlkes ‘lihasupp’ (húsleves) aga liha ennast seal tavaliselt pole
  • Päris mitu korda olen juba kogenud nö laupäevakooli, kuna neile meeldib vajadusel töö- ja koolipäevi “ette teha”
  • Erinevalt Eestist koputatakse avalike WC-ustele ennem kui seda üldse avada üritatakse!
  • Oma matemaatika õpetajalt sain üllatuseks suure sooja kallistuse pärast seda kui olin rääkinud talle, et Eestisse pere juurde ma jõuludeks minna ei saa:)
  • Seoses minu ungari keele püüdlustega üks lahe ungarikeelne sõna ka siia: ‘ELFELEJTETTÉTEK‘- tähendab otsetõlkes “unustasiTE”
  • IMG_7320.jpg  Ja see on see maru kummaline magus ‘moonipasta

Aga vahepeal tõsisemat juttu ka. Tahtsin tegelikult rääkida veidi siinsest koolis käimisest ja mis mulje mulle sellest “kooliteemast” on jäänud. Esimene asi on see, et vaatamata õpetajate PIDEVALE hilinemisele omaenda tundi ei hiline õpilased mitte kunagi. (Ma ei tea kuidas see võimalik on). Ja kui see juhtubki siis peab selleks mingi väga-väga hea põhjus olema. Sama asi on ka koolist puudumisega. Teine, ja väga tähtis (!) asi, on see, et kuna ca 98% õpilastest (minu silma järgi) teevad päriselt tunnitööd kaasa ning muidu tunnis ebavajalikku lobisemist ja telefone pole, siis mõjutab see suuresti ka kohalike koolivälist õpikoormust ja stressitaset. Seetõttu on ka kodutöid vähem, suurem panustamine toimub koolisiseselt, mis on ju ilmselgelt loogiline, aga ei käi just kõige paremini Eesti koolisüsteemide kohta! Seega on kooliskäimine ja kõik sellega seonduv siinsetele noortele palju rohkem meelt mööda ja omab see mingit teatud positiivsemat “vibe-i”.

Minu klass! Budapesti kuulsaim uisuplats asub vana lossi ‘Vajdahunyad vár‘ külje all. Uisutades on vaatepilt kaunilt sünge ning maagiline, õhtutuledes veelgi ilusam.

Kuna Budapesti võib tegelikult veel ilmlõpmatult palju avastada siis võtsimegi õe ja sõpradega ühe terve päeva lihtsalt linnas ringi luusimiseks ja vaatamiseks, päikeseloojangut pealinnas peaks oma silmaga nägema-

-Budapesti ‘Freedom Square’ ehk ‘Szabadság Tér’-

Vahepeal oli mul jälle võimalus käia ära Austrias, seekord oli mineku põhjuseks seal elavate Tóthi perekonna (minu ungari pere) sugulaste külastamine. Austria perekond rendib kohalikku restorani ja töötab hotellis. Noorperre oli just sündinud ka väike uus pereliige, seega sai Tamara ristiemaks. 25.-nda detsembri varahommikul istusime autosse, 10h sõitu mägedesse, Riefensberg, Vorarlbergi piirkond, ja kohal olimegi- Kesk-Euroopas elamise võlud (Ungari on ümbritsetud seitsmest naaberriigist)!

3ddc8e00-ae52-425d-a678-4d0751f2de37 Oliver- vist kõige armsam beebijeesus, keda ma oma elus näinud olen..

Lisaks on elumaja ja restorani lähedal ka golfiklubi, -väljak. Tamara käib siin tavaliselt iga suvi:)

img_7271 nautlemas

Ja nii ongi:) Olen rahulik ja õnnelik, esimest korda üle väga pika aja on mul päriselt aega olla iseendaga. Selle tähtsusest ei ole ma varem niivõrd hästi aru saanud kui nüüd. Proovige Teie ka seda alati meeles pidada.

PS. aitäh perekond Laur musta leiva eest, mis on minu jaoks endale siinse ajaga kulla hinna külge omanud!!!!!!

Pärt Uusbergi ‘Luiged Läevad’, Justin Petrone ‘Kirju Eestist’

Järgmise korrani,

Bai!

 

 

27.11

Head ja armsad! Olen tubli ning kirjutan Teile jälle midagi uut veidi lugemiseks-nägemiseks. Paar päeva tagasi sai minu Ungarisse saabumisest 100 päeva täis ja juba on käes esimese advendi aeg..:)

Vahepeal on mul olnud võimalus käia ungari pulmas (esküvő) ja võtta osa ungari kooliballist- “szalagavató”(!!!)

PULMAD:

“Esküvő” toimus Ungari teises suurimas linnas nimega Debrecen, mis asub suhteliselt lähedal Rumeenia piirile. Kuna ma väga täpselt eesti pulmatalitlustest ei tea siis ei oska ma ka täpseid erinevusi siin kohal välja tuua. Küll aga oli abielupaarist üks kristlike uskumustega ja teine kalvinistlike. Vastavalt sellele ka pulmatalitlused. Pärast paberimajandust ja tõotusi toimus pulma oodatuim osa- söömine ning pidustused. SIIN erinevusi välja tuues võib alustada pulmasöögist lõpetades pulmamuusika ning -tantsuga. Peakülaliseks kutsuti kohale perekonnatuttav ja ungarlaste üks lemmikumaid mustlaslauljaid Gáspár Győző. Tegu oli niivõrd koomiliste esituste, laulude ning tantsudega, mis tegid pulmaõhtu nii-nii meeldejäävaks! Ungarlased on  üsnagi julged näitamaks välja oma hullumeelseid laulu- ja tantsuoskusi:D Üleüldse on mustlasmuusika ja mustlastants Ungaris populaarne ja niisamuti jätkub mustlasigi üle terve riigi (olenevalt piirkonniti).

Kõige parempoolsel pildil Tamara koos uue väikese sugulasega:))

Processed with VSCO with c1 preset

Mustlastest rääkides, tegu on üsna õrna ja tähelepanuväärse teemaga. Arvamused ulatuvad ühest äärmusest teise, küll aga kipub olema pigem nii, et enamus ungarlasi mustlasi ise ei salli. Seda ka arusaadavalt just nimelt riigi kõrge kuritegude arvu ja sisserändajate tõttu. Mina mingit seisupoolt siin kohal võtta ei taha ja usun, et see ei omagi nii suurt tähtust. Ettevaatlik peab aga sellegipoolest olema ja naisterahvana näiteks õhtuti üksinda Budapesti (või ükskõik kus) tänavatel viibida on tõesti ohtlik ja kohalike sõnul hullumeelne.

BALL:

Mööduval nädalavahetusel toimus järgmine suurüritus ja kohalikele suure tähendusega “szalagavató”. Pidulik kooliball toimub iga aasta kooli lõpuklassile ning koosneb see peamiselt tantsimisest (koolitants + paaristants) ja kooli rinnamärkide väljajagamisest. Meile võibolla kummalisena tunduvalt on tüdrukute kleitideks imekaunid pulmakleidid! Seega avaneb ballil kohapeal olles vaade justkui graatsilisele “Luikede järvele”. Kohale tulevad enamus sugulased-perekonnatuttavad, pärast balli minnakse kodudesse ja süüakse-juuakse Pálinkat;)) Noored lähevad tavaliselt edasi tähistama-tantsima pealinnas toimuvale “after-partyle”..!

img_1856

Tamara oli nii-nii kaunis koos oma paarilisega…….!!!

img_6249imearmas tüdruk ja minu hea sõbranna Hermina

Ühesõnaga on mul jälle mõned märkimisväärsed ja meeldejäävad kogemused vahetusaastal olles juures:))

Vahepeal toimus jälle YFU taaskohtumine. Piltidel teine (või siis juba kolmas) pere:’))

Kui eelmises postituses mainisin kultuurišokki siis nüüd oskan ka äkki midagi rohkemat sellest rääkida. Ma isegi ei kasutaks tegelikult sõna “kultuurišokk” kuna vahetusaastal olles on loomulikud teatud “ups and downs” ja teatud perioodil paratamatu organismi nõrgenemine-erinevate tunnete tundmine. Mainitu kestis nädal-paar ja ühesõnaga vedas mind tervis väga alt ning kohalik arst määras antibiootikumidki. Lisaks sellele esines mingi teatud motivatsioonipuudus, näiteks õppida keelt-pingutada-olla aktiivne. Samuti hakkasin täheldama, et olen hakanud vaatama videosid-pilte Eestist ja muudest täiesti x-asjadest, mida sa muidu kodumaal olles arvatavasti ei teeks:D Õnneks õnnestus mul üsnagi kiirelt/hästi tänu oma ungari perele-lähedastematele sõpradele madalseisust (kui seda nii nimetada saab) üle ja terveks saada.

img_6266Kürtőskalács- kohalik magusküpsetis tehakse tavaliselt valmis sinu silme all

LISAKS, mõned lahedad tähelepanekud madjarite/kommete kohta:

  • ungarlastele tähistavad nimepäeva, jumala eest ärge seda ära unustage!
  • kui kingitakse näiteks üksikuid lilli siis tihti vaasi panemise asemel kuivatavad nad need tervenisti ära ja jätavad mälestuseks alles
  • suur osa rahamajandusest käib sularahas, pangakaardid on harvemini kasutusel
  • üleeile käisime näiteks koos terve klassiga hambaarsti juures, lihtsalt iga-aastases kontrollis ja nii ongi neil kombeks seda kooli raames teha

Kuna Budapest on Euroopa üks suurimaid linnu, kus elab 1.8 miljonit inimest (rohkem kui terves Eestis kokku), siis isegi kohalikud ei tea päris täpselt kus miski asub või kuidas täpselt jõuda sihtpunktist A sihtpunkti B. Niisamuti on liikluski linnas üpris võimatu ja turvavöödest on kuigi vähe kuuldud:D

Vasakpoolsetel piltidel vaade mäelt nimega “Gellért Hill” võimsale Budapestile, mäe otsas asub ka kindlus nimega “Citadella”! Parempoolses pildil mäe küljel ja kohe Doonau ääres asuv kuulus “Gellért” hotell.

Seniks kõik mu kallid! Nautige lähenevat jõuluaega ja olge palju perega,

viszlát!:)

November- samad tegemised, uued mõtted

Kuu aega on eelmisest postitusest möödas ja AEG LÄHEB NIIIII KIIRESTI! Kui siiamaani on mul alati olnud mustmiljon mõtet ja ideed, millest Teile siia konkreetselt kirjutada, siis seekord on mu pea mõtetest tühi. Lisaks on eesti keeles nüüdseks juba raskem kirjutada ja lauseid moodustada. Seega vabandan võimalike kirjavigade/konaruste eest juba ette ära:)

Selle kuu aja jooksul olen ikka samamoodi kohalikku elu elanud, koolis käinud, pere ja sõpradega olnud, keelt õppinud ja lisaks oma armsate YFUkatega Horvaatiasse ning Austriasse reisinud. Mul pole sõnu kirjeldamaks kui tähtsaks ja kalliks on nad mulle terve selle ajaga saanud ja kui palju on kõik need erinevad inimesed minu ümber mõttemaailma avardanud…! Lahe on näha nii mitmete erinevate kultuuride kummaliselt kiiret ja kerget ühinemist. ÜLEÜLDSE, selle kahe ja rohkema kuuga olen arvatavasti õppinud ja arenenud rohkem kui kogu oma noore elu jooksul kokku (kõlab klišeena aga paistab, et see on tõsi).

HORVAATIA:

IMG_4820.jpg

sellised vaated avanesid ööbimiskohast merele ja mägedele- “tasuta luksus”

Korsika saar Horvaatias asub Sardiinia saarest põhja pool- Marco Polo sünnikoht! Tõesti üks erilisemaid kohti, kus ma kunagi käinud olen. Grupifotol armsad sõbrad- vasakul Luis Argentiinast, Kerli kodumaalt, minu kõrval paremal Leo ja Andres Mehhikost…. :)) “True free spirits I say!”

Aadria mere ääres asuv ajalooline linn Dubrovnik, mille vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandisse- kohapeal olles mõistad, miks.

img_4874“……….Luis, do something cool for the picture” ..”Oh, that cool enough?!”

img_4899Tagasi tulles külastasime Bosnia ja Hertsegoviina müstilist islami linna nimega Mostar– vau!

AUSTRIA:

img_5436 kohalikud tänavamuusikudimg_5424

Budapestist Viini sõidab rongiga ca 3h. Terve päiksepaistelise päeva veetsime mööda linna tänavaid ringi luusides ja  kohalikku arhitektuuri nautides.

KEEL- Kõige raskem asi vahetusaasta juures ongi vist võõras keel– selles tundmatus keelekeskkonnas elamine, tundmatu keele ÕPPIMINE, enda väljendamine, kõigest ja kõigist aru saamine. Ikka küsitakse, et kas juba ungari keelt räägin või et kas kohalikega suhtlen juba vabalt või ei. Vastus on nii ja naa, aega läheb aga loodan, et asja saab. Nii palju oskan öelda, et algusega võrreldes on keeleoskus kindlasti väga-väga palju edasi arenenud ja aru saada on 10 korda lihtsam kui rääkida. Olgem ausad, tulin Ungarisse sõna otseses mõttes 0 teadmistega, teadmata isegi kuidas tervitada-ennast tutvustada, päriselt. Mäletan nii hästi kui augustikuus teel keelelaagrisse küsisin taksos olles kohalikult yfu vabatahtlikult, kuidas öelda “tere”….:’)) Kohalikega räägin siin jätkuvalt sega ungari-sega inglise keeles, perega aga lihtsas igapäevases ungari keeles. Viimasel ajal olen aina rohkem palunud õel-sõpradel vaid ungari keeles rääkida kuna see on üks parimaid viise edasi arenemiseks. Nagu olen ikka ja alati maininud: kuula-praktiseeri-tee vigu-õpi🙂

Vajdahunyad Vára- Budapesti tsentrumis asuvas ajaloolises lossis toimus Ungari traditsiooniliseima magusküpsetise “Kürtőskalács” festival. Tegemist on kindlasti Ungari kaubamärgiga.

Tahtsin Teile rääkida KOOLITOIDUST. Või üleüldse, Ungari köögi kummalistest kommetest seoses makaronide söömisega. Koolilõunad on siin muidu tõesti maitsvad (minu meelest paremadki kui Eestis) aga ikka ja alati suudetakse mind jätkuvalt toiduosade omavahelise “kooskõlaga” üllatada. Näiteks saame tihti koolis makarone kohupiimaga, pähklipuruga, mooniga, moosiga, tuhksuhkruga. Ühesõnaga “magus pasta” nagu nad seda nimetavad ja mis on tõesti kohalikele (erinevalt minust) tavaline. Päriselt, iga kord lõunalauda istudes saan jälle südamest naerda.

Muidu ungari köögi naljakatest külgedest veel rääkides, on neil siin üheks traditsiooniliseks supiks magus puuvilja supp (mis võib esialgu kummalisi reaktsioone tekitada, kuna see on helelillat värvi) aga mis on tegelikult väga maitsev ja  oma kaneelisuse tõttu “lapsepõlve meenutav”. Samuti on siinseks üheks traditsiooniliseks “pearoaks” magusad puru-kaneelipallid moosi või “túró” ehk kohaliku kohupiima täidisega.

Vahepeal sain kodumaalt saadetisi, mida poleks osanud kunagi varem hinnata nii, nagu praegu.. must leib on luksus!!!!!!!!!

Koduigatsuse koha pealt ütlen nii palju, et pigem mõtlen kohati teatud kohtadele-hetkedele ja need on just nimelt seotud pere ja koduga. Nii naljakas kui see ka poleks, on need näiteks teatud “flashbackid”, LÕHNAD või olukorrad, mis sulle muidu kodumaal elades iialgi meelde ei tuleks. Igatahes on vähemalt praegu arvatust lihtsam ja Eestisse tagasi veel kindlasti tulla ei taha. PS: kuulsin täna esimest korda terve siinolemise aja jooksul juhuslikult mööda minnes Eesti pere omavahel rääkimas ning tunne oli niiiii kummaliselt veider aga samas väga-väga kodune..:))

Kui kunagi varem ma Halloweeni tähistanud pole, siis nüüd saan linnukese kirja panna…!

Kultuurišokist hetkel täpsemalt midagi rääkida ei oska kuna arvan, et mul on see veel tulemata jäänud.. Igatahes räägivad YFUkad, et eks lõppude-lõpuks saab see kõiki vahetusõpilasi kätte. Ainuke asi, mida praegu teemasse oskan lisada, on see, et kui Eestis olles arvasin, et magan palju siis siin magan ma näiteks 2x rohkem. Ei minule ega ka minu Ungari perele pole enam uus kui vabadel päevadel lasen võimalusel vähemalt ca 12h jutti ja kui saab siis rohkemgi. Praegu on meil siin vaheaeg ehk võite ise kolm korda arvata, mida enamus ajast teinud olen:))

img_5565

Mida olen ma veel nende paari kuuga täheldanud/ungarlastest õppinud? Ungarlased oskavad naerda ja ungarlased oskavad nutta. Nad on maailma kõige paremad eneseväljendajad ja olenevalt inimesest, emotsioonipommid. See on asi, mis mulle (loomulikult) nii väga meeldib! Uskumatult lahe on vaadata, kui inimeses on emotsiooni ja ta ei karda seda karvavõrdki välja näidata. Seoses sellega meenub üks naljakas vahejuhtum, kui vaatasin ungari õe ja emaga kohalikku x-faktorit ning telekast tulev laul oli nii kaunis ja liigutav, et pead kõrvale pöörates nägin, kuidas mõlemad nutta lahistavad..:)

img_5672img_5641Hingedepäeval külastasime Põhja-Ungari linnas Ózd elavaid sugulasi ja vanavanemaid. Teisel pildil ungari isa vanemad, pilt tehtud peale teist maailmasõda.

img_5673 Linna imeilus kalmistu- temető, millest enamus asub mäenõlval vaatega mägedele.

Jaaaa jätkuvalt veendun iga päevaga aina rohkem, et vahetusõpilaseks tulek oli minu elu üks parimaid otsuseid. Uude kultuuri sisseelamine ja kohalikuks saamine pole lihtne, aga olen kindel, et lõppude-lõpuks väärt kõike seda rohkem, kui oodata oskadki.

Soojad kallid Teile sinna Eestisse, meil on siin veel ca 5-10 kraadi ja päike:)

Sziasztok!

September- siin ma olen!

Hei armsad! Annan järjekordselt märku oma tegemistest/mõtetest/tähelepanekutest siit-sealt (päriselt, nii raske on võtta aeg maha istumiseks ja blogi kirjutamiseks)!

Loomulikult igatsen koduseid ja lähedasi sõpru aga tegelikult on hetkel oodatust lihtsam- siin on tõesti hea. Ei tea kas asi on nendes inimestes või selles keskkonnas, aga ega see ju erilist tähtsust ei omagi.

Esimene september läksin kohalikku kooli nagu enamus teisigi. Gümnaasiumi nimi on mittemidagiütlev, mille proovisin ka siia välja kirjutada- Százhalombattai Széchenyi Istvān Szakközēpiskola ēs Gimnāzium ehk lühidalt SZISZKI. Esimene koolipäev koosnes suu ammuli ringi käimisest ning koolisüsteemist-tegevustest mitte aru saamisest. Inimesed olid aga särasilmsed ja armsad nagu ikka- leidsin kiiresti endale ohvri, kes mul ära ei lasknud eksida ning mulle koolimaja-inimesi tutvustas.

Olen kirjeldamatult tänulik, et algusest peale on mulle siiski olemas olnud minu kallis õde, kes aitab-seletab-õpetab ja aitab raskustest üle saada. Niisamuti on ka koolis just tema üheks minu tugiisikuks, kuna enamus õpetajaid inglise keelt ei pruugi/ei oska. See-eest on nad heatahtlikud (vähemalt enamus) ja üritavad kõigest hoolimata ungari keeles seletades + mulle otsa vaadates antud ained selgeks teha, mis tegelikult hetkel ilmselgelt kuigi tõhus pole. Hoolimata sellest, et oled kuu aega kohalike keskel elanud ja kohalikus keskkonnas tegutsenud, tuleb keel aeganõudvalt. Veel vähem viitsid sa TEGELIKULT maha istuda ja hakata keelt ÕPPIMA. Olen aru saanud, et suurem osa tuleb ise kuulates-proovides-kaasa rääkides-vigu tehes-praktiseerides. Siiski ajaloo tundides ja kirjanduses on nii hea oma “MAGYARUL LÉPÉSENKÉNT” lahti võtta (või Google Translate) ja vaikselt iseenda entusiasmis kaunis rasket keelt õppida. I really love it!

img_4634img_4650

Tammy ja mina- kas on siis üks veri või ei ole?

Koolist nii palju, et kui tavaliselt hilinevad tundi õpilased siis siin teevad seda tihti õpetajad- hilinemisajaks on ca 5-10min, võib ka juhtuda nii, et tund jääb lihtsalt ära kuna keegi ei tea kus õpetaja on. 🙂 Riietus on täiesti vaba, see tähendab seda, et võin tuuserdada ringi oma lemmikriietuses, milleks on ilmselgelt dressid. Koolisüsteemides väga suuri erinevusi ma veel täheldanud pole, siin ollakse lihtsalt veidi rohkem stressivabamad ja nagu mulle tundub, siis “õpilassõbralikumad”. AGA vaatamata sellele suhtutakse õpetajatesse jätkuvalt võrdlemisi suure austusega ja päevas lehvitatakse-tervitatakse-tänatakse neid veel tuhat-miljon korda. Mis tasuks veel ära märkimist ja mis mulle nii väga meelt mööda on, on see, et iga vahetund lastakse koolikõlaritest head muusikat väsinud õpilaste turgutamiseks- ja see aitabki. Üllatavalt suurt rõhku pannakse ajaloo ja kirjanduse õppimisele, samuti KEHALISELE KASVATUSELE. “Tesi” toimub 3x nädalas ning peamiseks spordialaks tunnis on võrkpall (päriselt, võrkpall söögi alla-söögi peale). Keemiat 11dast klassist enam ei õpita ning kui Eestis on B-keeleks vene keel, siis siin on selleks saksa keel.

img_4530 img_4754 minu mõnusad klassikaaslased

Kooliga seoses lisaks paar naljakat vahejuhtumit, mis tasuvad samuti kirja panemist:

  • ESIMENE aktusepäev- kuna Ungarisse tulles oldi mind alati ise tervituseks põskedele suudeldud siis seekord otsustasin ise väga “viisakas ja kommetest teadlik” olla ning teha seda sama oma KLASSIJUHATAJALE. Halb mõte halvaks mõtteks- tuli välja, et see on tõesti üks ebaviisakamaid asju, mida sa teha saad.
  • teisel koolipäeval jõudsin tundi 10 min ennem tunni lõppu, kuna kodust viimasena lahkudes ei suutnud ma meie majaust lukustada (…neil on teised süsteemid)
  • eksimised kuuluvad vist asja juurde
  • oma esimese ropu sõna kohalikus keeles suutsin mitte-tahtlikult välja karjuda kehalise kasvatuse tunnis võrkpalli mängides, mis pakkus klassikaaslastele nalja nabani
  • esimesel päeval köhahoo tõttu klassist välja joostes ja seejuures luba mitte-küsides tuli jälle välja, et see on üks ebaviisakamaid asju, mida õpilane teha võiks (ilmselgelt)

Tundub, et sellistest vahejuhtumistest vahetusõpilaseks olles pääsu polegi:))))))))))

img_4582 Now I’m legally hungarian! Huvitav on see, et Ungaris küsitakse lisaks kõigele muule tähtsale infole ka ema neiupõlvenime. Bondareva sai oma nime kirja;) 

Samuti jõudsin vahepeal hakata käima taipoksis (sorri ema) ning räägin ausalt- esimene kord OLI hirmutav aga nüüd julgen juba öelda, et see oli üks parimaid valikuid! Treener on arvatavasti vana poksija ise kuid päris täpselt öelda ei oska kuna inglise keelt ta ei räägi ja vene keel on neil kõigil kergelt öeldes kohutav! Trennides rahmeldan mina ja üks teine imearmas (kuid tohutult osav) tüdruk Lola kahekesi poiste-meeste keskel/vastu. Lola läheb mõne aja pärast juba võistlustele- eeskuju!

img_4592img_4599 minu Ungari, minu Budapest

Ungarlastele on tähtsad igasugu tähistamised-pidustused, sealhulgas ka kõiksugused pisikesed meelespidamised ja žestid. Samuti meeldib neile külalisi kostitada ja vastu võtta- iga külaskäik algab tihti 10 sugulase/sõbra/perekonnatuttava sisse voolamisega ja “kerge” pálinka snaps-iga. Pálinkaga seoses- kuna näiteks meie koolil on kombeks soojade ilmade puhul vahest kooliaias grillpidusid korraldada, siis võib selle juurde kuuluda valikuliselt ka Pálinka. Muidugi on see mõeldud vaid õpetajatele aga ei ole näiteks erandiks, kui nendega ühes võtavad tervisenapse ka õpilased- traditsioonid ma ütlen!

img_4428 Kuna ungarlaste jaoks on kohutavalt naljakas see, et söön näiteks pannkooke singi-juustuga ehk soolaselt, siis pidi Tamara suures imestuses selle 100% ka üles pildistama!!!!!!!!

img_4464img_4457

piiiiiiduuustuuuseeed- kodulinna päevad (Battai Napok)

Kohalike spontaansusest saan hea näite tuua, kui üks hommik ärkasin üles linnulaulu peale kõrvaltoast. Asja lähemalt uurima minnes selgus, et loomaarstist peretuttav oli saanud kuskilt papagoi ja heast tahtest selle meie perele “kinkinud”. Ja tõesti, kingitud hobuse suhu ei vaadata. Sugu keegi ei tea, seega on nüüd linnul unisex nimi- Charlie. Pidutseda meeldib ungarlastele niisamuti nagu eestlastelegi. Kui rääkida jälle mingitest erinevustest, siis näiteks on kohalikel kombeks sünnipäevadel nägu tordi sisse panna (AGA ainult siis kui tegu on kreemitordiga) ja sellega ka teised peololijad kokku teha.

img_4751img_4750 Usun, et see siin oli minu elu üks kaunemaid õhtuid. Sõitsime kaatriga Duunau jõel Buda Parlamendihoone, kuningalossi, sildade ja konaruste vahel ning nautisime head seltskonda. V a u!

Rohkem kui kuu aega juba koha peal olles olen aru saanud, kui lähedased on siinsed inimesed omavahel. Selle all ei mõtle ma vaid perekonnaliikmeid vaid ka sõpru-sõbrannasid justnimelt üksteise suhtes. Tihti võid näha poissi ja tüdrukut käest kinni hoidmas-omavahel kaisutamas-lollitamas aga see ei tähenda kaugeltki seda, et nad paar oleks. Ka vastassoost sõbrad on üksteisega eestlastele mitte-kohaselt harjumatult lähedased, mis on tõesti nii lahe ja mida jään arvatavasti aasta pärast Eestisse tagasi minnes väga taga igatsema. Samuti tehakse sõpradele tihti väikeseid ootamatuid kinke, üllatuspidusid ja meelespidamisi. Näiteks sain mina enda sünnipäeval koolis meeneid ka nendelt inimestelt, kellelt seda oodata poleks osanudki.

img_4739 Vahepeal õnnestuski mul täisealiseks saada ja seda pere ning sõpradega tähistada:)) Aitäh, kõik oli nii armas ja hea.  

Lõpetuseks märgin igaksjuhuks ära, et kuna mul on nüüd kohalik number siis on eesti number aasta aega lukus- seega, kes tunneb vajadust, võib kirjutada ja minu käest uut numbrit küsida!

img_4495

Nägudeni!:)

 

 

Kõik on uus augustikuus- uus algus

Sziasztok!

Kuna olen kogunud ennast ca kaks nädalat siis otsustasin end nüüd kokku võtta ja anda kodustele ning armsatele veidi ülevaadet oma tegemistest ja mõtetest poole kuu jooksul (juba?!) siin kaugel madjarimaal.

Vahetusaasta algas neljapäevase keeleseminariga Budapesti äärelinnas kohalikes “bungalowdes”. Kokku oli meid YFUga Ungarisse tulnud igast maailma nurgast- alustades Tai ja Jaapaniga lõpetades USA ning Lõuna-Ameerikaga. Seega tundsin ennast tõesti nagu “international student”, kes päris täpselt veel aru ei saa, mis toimuma hakkab või kuhu ta on tulnud. Nende nelja päeva jooksul kohtusin ja õppisin tundma nii erinevaid ja teistsuguse maailmavaatega inimesi, kellest pärast isegi raske lahkuda oli. :)Samuti ei jõua ma oma vaimustust sõnades üles näidata YFU Ungari vabatahtlike vastu, aitäh :))

IMG_4184IMG_4178

Esimest korda kohtusin oma imearmsa ungari perega 20 august, kes nõustusid mulle oma kodu avama ning olema minu pereks ja toeks terve järgneva kooliaasta jooksul. Toth‘id mõjusid kohe esimesest hetkest sümpaatsetena ning kuna jutt ungari õega sujus (ja vanematega keha- ning sega ungari keelne, sest inglise keelt nad ei räägi), siis tegelikult kõik kartused keelebarjääri tõttu olid ka kohe läinud. Suundusime Budapestist poole h kaugusel asuvasse kodukülla, mille nimeks on Százhalombatta (don’t even try) ja mille elanike arvuks on 20 000. Kuna Batta on justkui Budapesti eeslinn, siis on kodust väga mugav rongiga otse Buda tsentrumisse sõita ja sealt edasi maa-aluse metrooga ükskõik kuhu pealinna nurka kihutada.

Esimene õhtu koos perega imeilusas Budapestis. Just 20 august tähistati riigi esimese kuninga Püha Istvani päeva, pildilt on näha kuninga auks lastavat igaastast ilutulestikku. Paremal sillerdab kuulus Doonau jõgi oma täies hiilguses. Budapesti loetakse justkui Kesk-Euroopa tõeliseks metropoliks, millel on rikas kultuuripärand ja kaunis arhitektuur.

Home sweet home– kodu on imearmas ja hästi tunnen end siin juba algusest peale. Aiast sisse astudes tervitab Sind imekaunis border kolli, kes välimuselt meenutab väga-väga noort lõvipoega. Cliff on siiamaani päris ausalt kõige targem, nutikam ja sõnakuulelikum koer, keda tean. Edasi aeda minnes leiad pereema väikese armsa kasvanduse, kus sirguvad VIINAMARJAD, paprikad, VIRSIKUD, ploomid, tomatid (ma pole elu sees vist nii palju tomateid ühes kohas korraga näinud), põldmarjad, maasikad, sibulad jpm head. Paprika on teadagi ungarlaste lemmikjuurvili ning justkui riigi “tundemärgiks”- ungari köök oleks ilma paprikata mõeldamatu. Madjarite põhilisteks puuviljadeks on aga kõiksugu virsikud, persikud ja aprikoosid kuna neid kasvab siin iga nurga peal. Seetõttu on ka kõige kuulsam (ja tervislikum) ungari traditsiooniline alkohoolne jook “sárgabarack pálinka” (virsiku paalinka), mida enamus kohalikest oma kodudes ise küpsetest viljadest valmistavad ning uhkusega esimese asjana oma külalistele pakuvad. Kolmandaks märksõnaks ungari toidu- ja joogitööstuses on viinamarjad ja neist tehtav Ungari vein, mis on riigi soodsa kliima tõttu väga maitseküllane ning kvaliteetne.

IMG_4043Perekutsa Cliff-kutsutakse nyuszi’ks (jänkuke)

Koduaias on kõik värske olemas. Samuti saab turu pealt kõige küpsemaid ja kaunimaid vilju peaaegu olematu raha eest. Kohalik ühik on forint (HUF), 1€- ca 315HUFi.

Esimese nädala jooksul tegelesime peamiselt minu sisseelamisega uues riigis, sisaldades kohaliku telefonilepingu ja elamisloa tegemist; uute asjade ostmist ning lihtsalt kodulinnas ja Budapestis ringi luusimist + kohaliku eluga tutvumist. Kui arvasin, et mitte väga suure vahemaa tõttu ei erine Ungari ja Eesti üksteisest NII palju, siis eksisin sügavalt. Alustades looduse, kliima ja keelega lõpetades inimeste, kohaliku köögi ning traditsioonidega. Minu siinolemise jooksul on pidevalt ca 25-30 kraadi olnud, seega minule sobib:)

IMG_4355 Buda

Ungari keelest. Palju jaksu ja kannatust mulle õppimisega kuna see tõesti ON üks raskemini õpitavamaid keeli maailmas. AGA, teiselt poolt vaadatuna on see üks ilusamaid keeli, mida tean. Kuna esimesed saabujad ungari aladele olid Aasiast tulnud hunnid ehk mongoliidid, siis sarnaneb ungari keel kuulates kohati jaapani, türgi ja vene keelele. Heaks näiteks saab tuua kahe keele vahelise kõige sarnasema lause, milleks on “zsebemben 5 kicsi alma” (ungari k) ning sama lause türgi keeles “cebimde 5 küćük elma” (taskus on 5 väikest õuna). Kohalikud kõnelevad justkui lauldes ja tämbrid on mitmekõlalised ning kõla kaunis. Eesti keelest erinevalt on ungari keeles täishäälikutele (a,e,o,u,ö,ü,i) lisaks ka á,é,ó,ő,ú,ű,í ning kaashäälikuühendid nagu ty, gy, ny, sz, zs, dzs, dz, ly, cs, mis ajavad keele tihti sõlme. Isiklikuks lemmiksõnaks siiamaani on “zuhanyzo” (dušš) ning pikim kasutusel olev sõna on “megszentségteleníthetetlenségeskedéseitekért“-muide selle tähendust ei oska ükski kohalik inglise keeles seletada.

Soome-ugri keelte hulka kuuludes olen eesti ja ungari keeles kohati ka sarnaseid sõnu leidnud, näiteks vér-veri, kéz-käsi, víz-vesi, méz-mesi jm. Lisaks, mida olen tähele pannud- ungarlaste jaoks on kõige naljakam eesti keelne sõna “öö”. Päriselt, nägu läheb seda kuuldes kõigil kohe naerule niiet väike “tip” järgmine kord Ungarisse sattudes.;)

Kuna ungari kööki kuulub hulganisti imelisi jahutooteid (käkid, nuudlid, pirukad, pannkoogid jm) siis mõtlesin, et oleks vahva tuua perele Eestist päris oma musta leiba ja panna neid ka seda sööma. Jäädvustasin hetkeemotsioonid ja siin need nüüd on, PS: leiva proovimisel valdasid meid kõiki vaid siiralt head tunded ja maitseelamused!:)::))

Vahetusõpilaseks olles tuleb arvestada hulganisti väljakutsete, keeruliste situatsioonide ja naljakate vahejuhtumitega. Üks esimesi on siiamaani olnud minu “lõhkise kulmu juhtum” kohe esimestel päevadel, mis tõi kaasa pisarateni naeru kõigi seas x) Százhalombattat üksinda uudistamast tagasi tulles kummardusin väravat lukust lahti tehes vastu terava aia äärt- esiteks käis kohutavalt kõva kolksatus ja teiseks nägid seda pealt ka vastasmaja naabrid( jah, meil on linnas uus vahetusõpilane:) ). Kuna eriti valus ei olnud siis ei pidanud ka vajalikuks vahejuhtumist enam välja teha ning astusin pahaaimamatult koduuksest sisse ja suundusin perega nähtust rääkima. Alles siis, kui toodi kuuldavale rõkkavad naerupahvakad, tundsin kaunist verenire piki kulmu alla jooksmas. Kindlasti asi, mida alustuseks mäletada:)

Százhalombatta on korralikult ääristatud mõnusa viljapõlluga, mis jookseb mööda linna serva. Paremal on näha Batta ainulaadset katoliku kirikut, mis on disainitud ühe ungari kuulsaima arhitekti, Imre Makovecz’i poolt. Peamine tõmbenumber linnas.

Perest, inimestest ja kommetest. Esimene asi, mida linnapildis ja koolis ringi käies märkad, on see, kui ILUSAD on ungarlased ja kui kaunid on inimesed ise. Minu jaoks mängib kindlasti rolli ka keskmisest tumedam silma-, juukse- ja nahavärv. Naistel on kena kehajoon ning jõusaalist võid leida üllatavalt palju vanemaealisi inimesi. Perest nii palju, et usun, et paremat tahta ei saakski:) Minu armas õde meenutab kohati minu kallist venda kodumaal. Tammy on avatud, jutukas, otsekohene ja huumorimeelas, mis just minule väga hästi sobib. Pereema on üks armsamaid inimesi, keda tean- emotsionaalne, väga hoolas, naerusuine ning konkreetne. Ungarlastele kohaselt on pereisa täielik ekstravert ja naljanina. Arvan, et jään alatiseks mäletama, kuidas ta võib kasvõi 22 õhtul või siis 5 hommikul Doonau äärde oma camouflage’ pükstes kalale minna ja siis tagasi tulla ning saadud saagi kohalikus õlletaignas lõunasöögiks teha. Ilmselgelt on Csaba lemmiktegevus kalapüük…:)

unnamed Doonau äärne

Välismaal elades saad aru, kui iseseisvad ja omaette on tegelikult eesti teismelised. Suurem osa ajast siin veedetakse perega ning samamoodi tehakse enamus poeskäikudki, isegi pisemad, terve koosseisuga koos. Lisaks, mida olen siinolemise jooksul täheldanud, on see, kui VIISAKAD on ungarlased. Eriti suures austuses peetakse just vanemaid inimesi, keda tervitatakse sõnaga “csókolom”, mis otsetõlkes tähendab justkui “suudlen Teie kätt”. Üleüldse on madjaritel nii-nii palju erinevaid sõnu ja viise, kuidas pöörduda, tervitada, tänada, vabandada ja kõike muud. Kui eestlased annavad teretamiseks kätt või kallistavad, siis ungarlastel on kombeks teha põsemusisid (jah, isegi poisid omavahel), tavaliselt üks ühele, teine teisele poole.

14247945_1129885703737428_667898345_o

IMG_4324

Minu kallis ungari pere. Kuna ungarlased on temperamentse hinge ja lõunamaise verega siis tunnen, et juba praegu on nad mulle südamelähedaseks saanud. Nüüd saan siis ka aru, kust täpsemalt on tulnud minu naerupisik:)

Vahepeal jõudsime ennem kooli algust ära käia ka imekaunil Balatonil. Tegemist on Euroopa suurima järvega, mis on justkui riigi omaenda meri. “Vau-efekt” tabas mindki kohapeale jõudes.

IMG_4218

IMG_4312

NAGU NÄHA, siis tunnen, et võiksin juba praegu Ungarist terve raamatu kirjutada:)

Järgmise korrani,

viszlát!

Tagasi juurte juurde- back to the roots!

Asjade viimasele minutile jätmine on minu üks parimaid oskusi seega suutsin oma blogi alles nüüd, nädal aega hiljem, valmis teha. Aega napib kuna jookseme koguaeg ringi ja käed-jalad on uues riigis tegemist täis. Sisseelamine on täies hoos ning 7 päeva jooksul juhtunust on palju kirjutada.

Seega, kes veel ei tea, tulin ma rahvusvahelise õpilasprogrammiga YFU aastaks ajaks Ungarisse elama. Yes, back to the roots!  Ungari valisin just nimelt enda päritolu, keele omapära ja ilu, inimeste ning looduse tõttu. Koht on väga ebatavaline ja enamus eestlasi teavad Ungarist ja üldse Ungari olemasolust väga-väga vähe.. Päriselt. “Really? Exchange student? Hungary? Why? “

Otsuse tegin juba aasta aega tagasi ja päris täpselt ei oskagi öelda, miks. Iseennast tundes oskan vaid öelda seda, et paigal olla ma ei suuda ja usun siiralt, et iseseisvumiseks, silmaringi laiendamiseks ning minapildi kujundamiseks (vähemalt kehtib see minu puhul) mõjub ringi reisimine, muu maailma nägemine ja ka mingi aeg väljaspool kodumaad ELAMINE hästi. Vahetusõpilaseks olemine on justkui kogemuste- ja teadmistepagasi täiendamise täispakett. So make the world your home and use your chances!

Päriselt pakkima hakkasin ma, nagu arvata võis, ööl vastu äralendamist ning lennukile astusin 17. august kell 8.25 hommikul. Saatmas olid mind minu armas pere ja kõige tähtsamad ning kallimad karvased ja sulelised. Aitäh ka neile, kes selle suve ja viimased päevad Eestis nii eriliseks tegid. :))

Tallinn-Helsinki, Helsinki-Budapest. Kohale jõudes läbisime nelja-päevase YFU Budapesti keelelaagri ning seejärel suundusime oma elukohtadesse ja armsatesse peredesse. Kõigest lähemalt järgmistes postitustes.

But for now, Szia!